Kui inimesel on midagi tähistada, no kuis siis ilma tordita?! Tort on kohal pulmas ja sünnipäeval. Avamistel ja sisse kolimistel. Tööl ja kodus. Nii kui midagi tähtsat on, saabub tort. Igaühel on rääkida oma lugu tordist.
Tänane lugu viib meid 80ndate aastate Tartusse.
Sõbrannal oli sünnipäev tulemas. Tema vanaema oli talle tuttavalt tordimeistrilt Salmelt tellinud ilmatu uhke tordi ja meie teise sõbrannaga pidime selle ära tooma. Leidsime autoga kuti, kes lubas meid aidata. Läksimegi. Panime uhke tordi autosse, aga siis tuli kutile meelde, et on vaja korraks läbi minna EPA ühikast. Olime noored ja rohelised ega haistnud ohtu.
Sõitsime sinna, läksime üles ja seal käis pidu. Ühel hetkel vaatan – meie tort on tükkideks lõigatud ja sellest pole praktiliselt enam midagi järel!
Peotuju see ei rikkunud. Pärast läksime ja ostsime kohvikust kaks suvalist neljakandilist puuviljatorti ja palusime kondiitril või-kes-ta-iganes-oligi need kaks plärakat omavahel kokku „keevitada“.
Vanaema pidi kreepsu saama, kui „torti“ nägi. Et mis asi see on?! Oi, me võtsime kogu oma näitlejameisterlikkuse kokku, et ta vaest Salmet mitte-millegi eest läbi ei sõimaks. Et see üldse teemaks ei tuleks neil! Vanaema ei saanudki kunagi teada, mis Salme tehtud tordiga juhtus.
Küll aga kuulis sellest sõbranna, kelle sünnipäevatordi me ära olime pidutsenud. „Tühja sest tordist, aga miks te mind EPA ühikasse peole ei kutsunud?“ heitis ta meile ette.
Loo rääkis ja joonistas: Ewa-Kaisa Plakk
